Armastada, enne kui hilja

Rait Õunapuu Andresena ja Kata-Riina Luide Krõõrdana Urmas Lennuki lavastuses «Vai-vai vaene Vargamäe». Foto: Gabriela Liivamägi

Isa teeb kogu aeg tööd. Ema on väsinud, üksik ja kurb. Mõlemad vaikivad. Kõnnivad kõrvuti nagu kaks võõrast hommikust õhtusse, aastast aastasse. Teineteist puudutamata, naeratamata, kallistamata. Aega ei ole. On kiire, tööd on palju. Kusagil selles pildis on lapsed. Nad vaatavad vanemaid, jälgivad ja õpivad. Siis kasvavad suureks ja lähevad oma elu elama. Tundub nagu tänapäeva perekonnalugu? Tegelikult on see «Tõe ja õiguse» esimese osa kirjeldus, mis lastelavastusena «Vai-vai, vaene Vargamäe» Ugalas publiku ette jõudis.

«Vai-vai, vaene Vargamäe» on Urmas Lennuki seitsmes «Tõe ja õiguse» dramatiseering. Miks ühe teosega nii pikalt töötada? Kas on raamatul nii palju pakkuda või läheb asi ühest hetkest lihtsalt mugavaks? Küllap mõlemat. Võtta kooli kohustuslikku programmi kuuluv romaan eesti kirjandusklassikast ja teha sellest lastelavastus on enam-vähem kõige kindlam garantii täissaalidele.

Selge on ka see, et «Tões ja õiguses» on eri kihte ja liine, vaatenurki ja võimalusi nii ohtralt, et neid ka seitsme lavastusega ei ammenda. Eks nende seitsme lavaversiooni põhjal on välja joonistunud ka see, mis Lennukile «Tõest ja õigusest» kõige olulisem tundub: luterliku töömoraali kriitika ning armastuse ja lähisuhete hoidmise olulisus. Tõenäoliselt on see ka parim lähenemine, kuidas teost lastele arusaadavaks ja hingelähedaseks muuta.

Urmas Lennukil on «Tõe ja õiguse» lasteversiooniga kaks väga selget eesmärki. Esimene on üldhariduslik – tutvustada praegusele lapspublikule, kes raamatute lugemisest, kirjandusklassikast ja üldse tõsisematest teemadest üha kaugemale jäänud, Vargamäe olulisemaid tegelasi ja sündmusi. Teha seda lihtsustatult, lastele arusaadavas keeles ning rõhutades kõike seda, mis teoses universaalset ja ajastuülest leidub. Reipalt ja rõõmsalt, tumedamaid-tõsisemaid noote nalja ja naeruga hajutades.

Teine on väärtuspõhine eesmärk. Lavastuse moraal on väga lihtne: tuleb armastada, enne kui on hilja. Hoida ja väärtustada lähedasi, tundeid välja näidata, puudutada ja kallistada, mitte lasta armastusel igapäevasesse töösse-vaeva hääbuda. Kui vanal Andresel (Rait Õunapuu) viimaks kogu töö tehtud saab, kui Vargamäe ükskord päriselt valmis saab, on mehel juba habe põlvini ja elu sõrmede vahelt libisenud. Poeg lahkub kodust ja isa ei saa aru, kus siis asi valesti läks. Plaan oli ju hea – teeme kõigepealt kogu töö ära ja küll siis armastame, «nii et maa on must».

Kui täiskasvanutele seostub «Tõe ja õiguse» visuaalne pilt ennekõike raamatu tumeda ja sünge graafikaga, siis uuslavastuse meeleolu ja koloriit on valdavalt helge. Loobutud on realistlikust-naturalistlikust käsitlusest 19. sajandi maaelu kujutamisel. Liina Tepandi kujundatud lava valitsevad lapselikult erksad rõõmsad värvid: kirevaiks maalitud kivid, erkroheline heinakuhi, ajastutruud tööriistad ja miniatuursed mänguloomad.

Hoogu ja meeleolu lisab tegevusele rahvamuusik Kulno Malva helikujundus. Sellel taustal tuuakse laste ette kaks armastuse- ja perekonnalugu, millele vürtsi lisamas naabrimees Pearu (Tarvo Vridolin) tembud. Kontrasti moodustavad Andrese ja Krõõda (Kata-Riina Luide) jahe, praktiline, võõrdunud abielu ning Jussi (Ringo Ramul) ja Mari (Adeele Sepp) vaba, soe ja mängurohke armastus. Lava täidavad suured, lihtsad tunded, mis on universaalsed ja ajatud ning aitavad selgitada inimlikke põhivajadusi – vajadust armastuse, õrnuse ja arusaamise järele.

Surma käsitlemine lastega on väga tundlik teema. Meenutagem kasvõi, kui palju sellekohast kriitikat pälvis omal ajal Astrid Lindgreni «Vennad Lõvisüdamed». Ometi on ka elu tumedamast poolest oluline rääkida. «Vai-vai, vaene Vargamäe» teeb seda vihjeliselt ja looritatult, läbi sümbolite ja kujundite. Krõõt väsib ühel hetkel ära ja ütleb, et tema enam ei jaksa. Jätab hüvasti, riietub helesinisesse haldjarüüsse ja jalutab taevasse. Ka Jussi enesetapp on markeeritud, nööri sõrmitsedes lubab ta ära minna kuhugi, kus keegi teda enam kunagi näha ei saa.

Virumaa Teatajale antud intervjuus ütles Urmas Lennuk, et proovib Tammsaaret kaasaegsele inimesele arusaadavalt ümber jutustada ja «... võibolla ka teinekord natuke provotseerida, et vaatajal tekiks vajadus haarata raamatu järele kasvõi mõttega, et nii see küll ei olnud.» Provokatiivsust leidub ka uuslavastuses, ennekõike mehe-naise suhete ja soostereotüüpide iroonilisevõitu käsitluses. Nimelt läheb vaatajale kaotsi see, mis Krõõda tegelaskujus suurt, sügavat ja mõjusat on. Ugala Krõõt on leebe ja naiivne, lunib alandlikult mehelt armastust ja ei saa seda kunagi. Vargamäele saabudes arvab ullike, et raba kuivatatakse köögirätikutega, nii et tark ja tugev Andres peab naisele seletama hakkama, kuidas asjad tegelikult käivad.

Kraavid ja vesi ajavad aga vaesele naisele hirmu peale, nii et mees talle oma kaitset peab pakkuma. Just selles käsitluses läheb Tammsaarelt midagi olulist kaotsi. Tuletagem meelde, et Krõõt oli «Tões ja õiguses» ehk vaimult kõige iseseisvam ja tugevam naine. Kui õed-vennad soovitasid tal Andresele mehele minna, sest see on mees, kes suudab naise ära toita, ei mõistnud Krõõt neid, sest on tal ju eneselgi kaks tugevat kätt küljes, kas ta siis end ise oma tööga toidetud ei saa. Tugeva naiskangelase puudumist ei kompenseeri ka lõbus-lustlik Mari, kelle tantsisklev dünaamika Jussiga kultiveerib neidsamu soostereotüüpe teise nurga alt – kui ikka Jussil «muskuleid» ei ole, siis Marilt musi ei saa.

Ma ei olnud sugugi kindel, kas meeste-naiste suhete võimendatult irooniline ja seksistlik kujutamine lapspublikule on arusaadav ja õige lähenemine. Kirjutasin selle kohta juba igasuguseid kriitilisi mõtteid, kuidas naised muudkui lahke naeratuse saatel seelikuserva alt beebisid poetavad, kelle kohta mehed ütlevad, et «noh, pane ta siis sinna teiste juurde», kuni ühel hommikul avastasin arvutist oma märkmetele täienduse. 15-aastane tütar, kellega koos teatris käisime, oli öösel salaja oma kommentaari lisanud. Lasen siis sihtgrupil ise enese eest kõnelda:

«Vastukommentaariks sellele, et «raamatus nii ei olnud», tahaks Ere lisada, et kuigi näidendi kujutus meeste-naiste omavahelistest suhetest on selgelt ajast ja arust, soostereotüüpne ja seksistlik, oligi selles kogu lähenemise mõte. Näidendi sihtgrupp on lapsed-noored ja on silmas peetud seda, et enamus neist pole «Tõde ja Õigust» isegi käes hoidnud. Seega on tolle ajastu ideaalid pandud perspektiivi – need on meelega rõhutatud eesmärgiga neid naeruvääristada ja teha lastele arusaadavaks, et sellist tüüpi dünaamika ei tööta. Ere tahaks lisaks veel mainida, et Sa võiksid seda arvustust naaaatukene positiivsemaks teha. Ta saab aru, et «Tõde ja Õigus» on sinu lapsepõlv ja väga hingelähedane teema, aga ehk tuleks kaaluda võimalust et sellepärast, et näidend on erinev ja lihtsustatum sellest millega sa harjunud oled, ei pea ta kohe paha-paha olema. Ja ühtlasi tahab Ere öelda, et tal on väga kahju et ta luges su lõpetamata arvustust ja loodab, et sa ei pahanda.»

Ega ma ei pahandagi. Lähen kallistan teda natuke.

ARVUSTUS

«Vai-vai vaene Vargamäe»

Autor: A. H. Tammsaare, Urmas Lennuk

Lavastaja: Urmas Lennuk 

Lastelavastus «Tõe ja õiguse» I osa ainetel

Osades Adeele Sepp, Rait Õunapuu, Tarvo Vridolin, Kata-Riina Luide, Vilma Luik, Andres Tabun, Ringo Ramul 

Esietendus 13. aprillil Ugala väikeses saalis